Tegelikult on see üle mõistuse, millised varud mul kodus on - lõngu nii kudumiseks kui heegeldamiseks, igat värvi mulineesid ja muud kraami. Mõnikord mõtlen, et peaksin rohkem tegelema üht tüüpi asjadega. Tegelikult ma tegingi seda - varem. Olid ajad, mil käsitöö tähendas minu jaoks ainult heegeldamist ja punkt. Ja heegeldamisest vaid fileeheegeldust. Mingeid ümmargusi pitslinikuid teha - unustage ära, eksole.
Nojah, siis tuli tasapisi ka kudumine - asi, mida ma kooli ajal jälestasin, eriti kohustuslikku sokikudumist. Nüüd on jumala tavaline põnni jaoks sokke, kindaid, salle, veste, kampsuneid jms kududa. Isegi kT kannab minu loomingut eriliselt torisemata.
Tikkimine ja lapitöö on päris viimase aja hullused. Neile lisandus hiljaaegu igatsus kangastelgede järele. Ainult et kõigepealt pean endale kangakudumise algtõed selgeks tegema. Seda esiteks. Teiseks ei ole mul kõige õrnematki aimu, kuhu ma teljed mahutaksin, kui need mul olemas oleksid. Ohjah.
Kõige selle heietamise peale aga meenus mulle emapoolne vanatädi Mari, kes oli tõelise vanaaegse taluperenaise vurfi. Temast usinamat käsitöötegijat ma vist ei teagi. Peale mööbliriide oli tal vist kõik oma kätega valmis tehtud - kardinatest põrandavaipadeni. Kahtlustan mingit pärilikku geeni, sest E-gi hoiab kudumisvardaid või heegelnõela päris meelsasti käes.
Ainus asi, mida ma tõepoolest ei armasta, on õmblemine. Kahjuks. See tähendab, et sirgeid õmblusi - palun väga, aga riideid... E see-eest laseb nagu kunsträtsep. Kui tal aega on. Mida eriti tihti ette ei tule.
See'p see ongi. Kui aega oleks.
Nojah, siis tuli tasapisi ka kudumine - asi, mida ma kooli ajal jälestasin, eriti kohustuslikku sokikudumist. Nüüd on jumala tavaline põnni jaoks sokke, kindaid, salle, veste, kampsuneid jms kududa. Isegi kT kannab minu loomingut eriliselt torisemata.
Tikkimine ja lapitöö on päris viimase aja hullused. Neile lisandus hiljaaegu igatsus kangastelgede järele. Ainult et kõigepealt pean endale kangakudumise algtõed selgeks tegema. Seda esiteks. Teiseks ei ole mul kõige õrnematki aimu, kuhu ma teljed mahutaksin, kui need mul olemas oleksid. Ohjah.
Kõige selle heietamise peale aga meenus mulle emapoolne vanatädi Mari, kes oli tõelise vanaaegse taluperenaise vurfi. Temast usinamat käsitöötegijat ma vist ei teagi. Peale mööbliriide oli tal vist kõik oma kätega valmis tehtud - kardinatest põrandavaipadeni. Kahtlustan mingit pärilikku geeni, sest E-gi hoiab kudumisvardaid või heegelnõela päris meelsasti käes.
Ainus asi, mida ma tõepoolest ei armasta, on õmblemine. Kahjuks. See tähendab, et sirgeid õmblusi - palun väga, aga riideid... E see-eest laseb nagu kunsträtsep. Kui tal aega on. Mida eriti tihti ette ei tule.
See'p see ongi. Kui aega oleks.
ma tahan ka kangastelgi ja vokki ja kudumismasinat ja lambaid ja angoorajäneseid ja viltimismasinat. Ja aega ;)
Posted by Unknown | 28/9/05 16:05
Voh voh seda viimast oleks eriti vaja. Eriti kui töö ei segaks;) Küll selle ruumi leiaks ja muud asjad kah.
Posted by Liia Tammes | 28/9/05 16:25
Vat jah, vokki ja isiklikke lambaid ei osanud ma veel tahtma hakata. Suur tänu vihje eest. :)
Ja aega, aega, aega...
Posted by oravake | 28/9/05 18:09
Mina tahan isiklikku alpakat.
Posted by Cairbre | 30/9/05 09:38
Tegelikult elaksin ma hea meelega niisuguses anuraualikus väikeses ja mõnusas talus, kus kõik on oma kätega tehtud, ja muudkui toimetaksin seal. Aga noh, unistada võib ju paljust, eks ole. :)
Posted by oravake | 30/9/05 11:32