neljapäev, august 31, 2006

Tegelikult sain juba teisipäeval kätte paki Harrietist (mhmh, ma neil juba püsiklient). Kunagi mitme aasta eest ostsin ühe heegeldatud linikute ajakirja lihtsalt üheainsa mustri pärast - tundus huvitav, sihuke kaht sorti rõngastest koosnev suur moodustis. Küll ma pusisin ja väänasin, aga nii korralikke rõngaid minu heegelnõel küll väljastada ei suutnud. Ajakiri veel saksakeelne kah, mis minu jaoks enam-vähem võrdub hiina keelega.

Siis ep olnud mul veel aimugi, et on olemas sihukesed asjad nagu heegeldamiseks mõeldud plastmassrõngad. Nüüd sain need kätte ja praegu mõtlen-vaatan. Ilmselt hakkab tikkimistuhin mööda saama ja asemele on tulemas heegeldamistuhin. Oh seda tuulelipu iseloomu küll. :P :) Eriti, kui heita pilk vasakule, tegemisel ja tegemist ootavate asjade nimekirjale. Aga nendega on jälle nii, et näiteks kardina ja lapiteki jaoks on vaja kangast, aga kangapoodi tahan ma minna üksi - siis on aega mõelda, vaadata, mediteerida ja valida. J kaasasolek on segavaks faktoriks. Liiatigi mõtlesin ma, et kui juba, siis kiikan Pärnu maantee Abakhani ja üksiti kaen ära ka uue poe. Aga see on tulevikumuusika, kui J lõug juba sedavõrd paranenud, et ta võib lasteaeda minna.

Nii et endiselt suured linnad, aga kärbsepesa loomulikult ei ole. Grr.

kolmapäev, august 30, 2006

Ikka see kahe bloogi häda, eksole.

Ühesõnaga, kordan seda, mida ma heietustes Lapiliisu looga seoses juba kirjutasin: minu arvates on IT adminnid paras kitsarinnaliste ja väiklaste tüüpide kamp. See on ülinõme, kui idee poolest hea asi mingite tobedate liivakastimängude pärast rikutud saab. Meie keelanme, käseme, poome ja laseme, eksole. Ja üleüldse on vaid meie arvamus ja vale arvamus.

Nagu ma juba ütlesin: lasteaed!

teisipäev, august 29, 2006

Häda, kui on kaks bloogi - siis peaks nagu kaks korda meelt avaldama. Igatahes, siin see meel on.

Eile algatus Kullaketrajates loba, mille teemaks olid ajakirjad, nende rohkus ja toimetulek selle rohkusega. Täna läksin poisiga linna ja muuhulgas ostsin veel ühe. Ajakirja. Lisaks. Sihandse nimega, otsast otsani täis imehäid ideid. Ja muidugi on ideed minu nõrkus, neid ma kogun, otsekui rott, mida rohkem neid on, seda parem, teostamisele mõtlen hiljem. Patoloogiline.

Üksiti osalen ka järjekordses raamatute tellimises. Sellega on kah üks igavene nutt und hala, sest kõike, mida tahaks, lihtsalt ei saa, ja eks siis otsusta, mida tahad rohkem rohkem ja mida vähem rohkem, eksole. Ko-hu-tav, ma ütlen.

laupäev, august 19, 2006

Niisiis. Et kõik ausalt ära rääkida, algas kõik sellest, et mul oli täna jube peavalu. No vahel on, teatavail põhjusil. Seepärast ei saanud ma ka vajalike välitööde kallal õiendada, vaid neelasin tablette ja uimerdasin toas. Siis torkas mulle pähe, et päris hea võimalus on juunikuu koti kallal edasi nokitseda, mistõttu ma hakkasin oma käsitöökastides tuulama, et vajalikke niite-paelu-heegelnõelu-pärleid-jne. kokku korjata. Need asjad ma ka leidsin, kuid samas kaevasin välja ka kaks linikut, mis ma mõne aasta eest olin heegeldanud, ilmselt jõuludeks, aga kes seda enam mäletab.

Esimene siis selline:


Ja teine selline:


Pärit on need sellisest ajakirjast:


Kuigi, kui nüüd mõtlema hakata, siis on sinine tõenäoliselt ilusam ilma nende - maeitegimis, narmasteta? - igatahes nokin need ilmselt küljest. Aga üldkokkuvõttes on see note to myself, et jõul pole enam mägede taga. Tööle, usin(ad) päka(d)!


Nonii, siin ta siis on: Eliisabet Jõhvi!

Valmis sai.

Katte pildi teostus minult, katte teostus E-lt, padja teostus... jumal seda teab, Abakhanist sai ostetud.

Kui hoolega vaadata, siis padja ülemises paremas nurgas on näha lukunupsi - kate on eemaldatav. Mõnus ja pehme padi igatahes sai, J kõmpis teisega vist oma kolm päeva ringi, nii et seda kuhugi maha ei jätnud. Ja kaisupadjana on see tema jaoks absoluutne must.

neljapäev, august 17, 2006

Vualaa. Ei ole miskit parata, ta kargab ühe jalaga.

kolmapäev, august 16, 2006

Raport: kaks päeva arstide man. Eile polikliinik - pediaater, veeniveri ja kirurg, siis lastehaigla - kirurg.

Järeldus: J lõuaalune muna hämmastas ja ajas segadusse. Hea tunnus on see, et muna on valus. Kui poleks valus, oleks asi halb. Ptüi-ptüi-ptüi üle õla ja kop-kop-kop vastu puust riiulit. Lastehaiglas arvati viimaks, et asi on viirusnakkuses ja tegu võib olla süljenäärmega. Soovitati sooja kompressi. Kirurgilist vahelesegamist ei vajavat. Tegime kompressi. Tulemus: muna oleks justkui suurem ja on valusamaks muutunud. Järeldus: alati ei maksa oma sisemisele häälekesele öelda, et "Ole sina vait, sina pole arst!" Ohjah.

Mitmete helistamiste tulemusena saime Keskhaiglasse kõrvaarsti juurde järgmiseks esmaspäevaks numbri ja seni neelab J rohtu. Aga. Arst ütles, et on vaja võtta kurgukülv ja et kui J mandlid ikka pidevalt kohevil ja kuhjas on nagu Anttila papimõisa abipapi pudrupada (ärge pange tähele, võrdlused sakivad, aga ma olen ko-hu-ta-valt väsinud), siis peab nendega krõka-krõka tegema

Tänane päev - polikliinik. J-le aeti vatipulk kurku ja võeti proov.

Nüüd jääb vaid üle oodata ja vaadata.

*mõtlikult* Mul on tunne, et ma lähen vist lolliks.

Lisa: üks mõtteke veel - ma ei tea, kelle hambad J on pärinud. Sõna otseses mõttes. Need lihtsalt peavad portselanist olema - mitte jälgegi "kaariasest". Ilmselt J "ammad" talle ei maitse.

Kadedaks teeb. Uuuhhh.

esmaspäev, august 14, 2006

Heidi algatas kettkirja.

J (kah viieaastane) lemmikraamatud on (samuti mitte paremusjärjestuses):

1. Leelo Tungal, "Koera elu" ja Kalju Kanguri "Kuningalinna lood" - panin need kokku, sest reeglina need käivad koos - unejutu eest. :)

2. Edgar Valteri "Pokuraamat"

3. "Sõidukid läbi aegade"

Aga ega sellega asi ei piirdu. On veel Astrid Lindgreni Karlssoni-lood ja "Õpilase atlas" ja Heljo Männi "Mõmmi tähemäng" ja... Oh, neid on palju.

Kes viitsib, see teeb ka.

pühapäev, august 13, 2006

Nagu vanarahvas öelda teab, ei käi õnnetused mitte kive ja kände mööda, vaid ikka inimesi mööda. Haigused niisamuti.

Avastasin täna õhtul J lõua alt suure ovaalse muna. Valusa, nagu poiss ise väitis. Palavikku ei ole, kurk valus ei ole, aga vasakpoolne kurgumandel on vastu kurgunibu. Ja paremal pool lõua all on siis see muna. Kanaema, nagu ma olen, helistasin kohemaid lähimale tuttavale meedikule - E-le - kes soovitas helistada numbril 1220. Seal kuulas mind leebe, rahuliku häälega meesterahvas ära, rahustas maha (mitte et ma paanikas olnuksin - ma isegi ei hüsteeritsenud, sest see pole mul kombeks - aga kui ma närvis olen, hakkab mu hääl värisema ja ilmselt arvas noorsand, et ma puhken kohemaid nutma) ja soovitas, et kui homme asi ikka paremuse poole minekut ette ei võta, tuleb perearstiga ühendust võtta.

Need mured ja kanamamma hirmud ei lõpe ka eales. Nagu ütles onu Julius: "Kui fee pole ükf, fiif on fee teine."

Ohjah. Head ööd.

kolmapäev, august 09, 2006

Õhtuselt ülemeelik J pritsis ming kT aftershave'iga ja nüüd ma lehkan uimastavalt nagu eriti peene maitse-eelistusega odekolonnipanija. Väkk. Kerge aroom mehe lõual on üks asi, väevõimuga "Krasnaja Moskvad" meenutama kippuv odööripilv hoopis midagi muud. See paneb mu pea valutama.

teisipäev, august 08, 2006

Minuni hakkab vaikselt jõudma teadmine, et on august ja tont istub juba põõsas. Kui ma eile õhtul (õigemini küll juba täna öösel, sest kell oli kaksteist läbi) tule ära kustutasin, pidin käsikaudu kobades tagasi voodisse koperdama, sest pimedus oli nii sügav, et mitte midagi ei olnud näha. Isegi akna asukohta mitte. Minu jaoks on see märk lähenevast suvelõpust. kT jaoks jällegi tähistab suvelõppu äraõitsenud põdrakanep.

Ohjah. Ka minu üürike puhkuseaeg on läbi. Tegelikult pidanuks ma juba eile tööle kallale kargama, aga kuidagi ei saanud otsa peale. Kodus töötamisel on see halb külg, et ise pead kohutavalt tahtejõuline ja kohusetruu olema, muidu läheb kõik kus see ja teine. Nii ma olengi viieteistkümne leheküljega graafikust maas, aga õnneks on mu tööplaani sisse arvestatud ka lisapäevad just niisugusteks juhtumiteks, kui on vastupandamatu tahtmine tõlkimise asemel hoopis nikerdada või lihtsalt niisama vedeleda. See jällegi on üks kodus töötamise plusse.

Aga täna siis löön kõigepealt toimetaja parandused arvutisse ja siis... vaatame, mis edasi saab.

Mis näputöösse puutub, siis praegu on neis asjus veike veerand tundi pause. Ei tule vaimu peale, noh. Aeg-ajalt juhtub. Aga nagu ütles Toots: "See on nohu, see läheb mööda!"

Nii et lugemiseni, kulla rahvas. :)

pühapäev, august 06, 2006

Niisiis. Meie Hiiumaa-reis.

Nojah, reisiks on seda raske nimetada - pigem oli see kiirtuur, niiöelda maitse suhu saamine, minu jaoks eriline veel ka selle poolest, et minu isapoolne vanaema on Suuremõisast pärit, kuigi jo enne sõda mandrile mehele läinud. Ja veel merest kaugemale ka - Vändrasse nimelt.

Aga reis oli mõnus ja giid oli mõnus - lasi samasugust lahedat murdesegust eesti keelt, nagu mu vanaemagi - muidu oli seda ainult aimata, s-ides, t-des, ö-des ja mujal, aga kui jutt läks legendaarsele Lepa Annale, siis tuli täiesti puhast ja mõnusat murret. Ja vaat et peaaegu kolmkümmend aastat läks mul aega taipamiseks, et mu vanaemagi rääkis samasugust, ehk vast natuke silutumat ja kirjakeelsemat, aga ometi "mönusad" keelt. Lapsena ei saanud ma sellest muud aru, kui et ta kõik õ-d ö-deks hääldas ja vahel sõna lõpus oleva t d-ks muutis.

Aga nüüd siis märksõnad.

Tallinn-Rohuküla-Heltermaa: Just enne Rohukülla jõudmist läks vaesel J-l varase tõusmise, söömata oleku ja suure pabistamise peale süda pahaks - elu esimene pikem laevareis ikkagi (Ahja jõe laev ei lähe arvesse). Aga polnud hullu ja poiss ise võttis asja rahulikult, "Ofelia" peal juba kõõlus aknal nagu kapten sillas ja naeris kajakaid.

Heltermaal tuli peale meie giid ja edasi käis meie sõit ringil Pühalepa kirik - Suuremõisa - Vaemla villaveski (arvake ära, kes sealt oma esimese villaloori ostis, et katsetama hakata, mh? Ah?) - Kassari - Emmaste - Kõpu tuletorn - Kõrgessaare - Reigi kirik - Ristimägi - Kärdla - Heltermaa - Rohuküla - Tallinn. Reisi algus 8.00 ja lõpp 22.15.

Nüüd ma tean:

1) kuidas kõlas lühim jutlus Hiiumaa ajaloos: "Rahvast vähe - jutlust vähe. Aamen!" olla kord öelnud üks Pühalepa kiriku õpetaja, kelle nimi mul kahjuks jäi üles tähendamata ja seega on juba ununud :(,

2) kes on vandiraiujad ja kes odratolgused ja miks nad seda on: vandiraiumine on seotud tavaga, et hättasattunud laeva last kuulub kõige täiega päästjatele, miska vahel, nagu kurjad keeled teavad väita, raiusid "päästjad" ise vandid läbi, nii et mastid murdusid ja laevaga oli kööga; esimene Unger-Sternberg Suuremõisas, vana Otto Reinhold Ludwig nimelt, sai sellise jamamise eest ja et ta laevu ka ise olla Näkimadalatele meelitanud, et neid seal siis paljaks röövida, randröövli "austava" nimetuse kandjaks. Odratolgustega on aga niimoodi, et Käina vallas on maa tänu mudale viljakam ja nii kasvatati seal kõiksugu teravilja, miska sealt vallast pärit mehed oskasid parimat õlut pruulida; ise rääkinud nad endi kohta, et nemad on harva päris purjus - ainult kolm korda aastas tulevatki seda ette, aga siis ka juba neli kuud jutti, sest nad olla ka "pöhjaliku meelega mehed",

3) kuidas "randröövel" Unger-Sternberg viimase Stenbocki Suuremõisast välja suitsetas ja kus asub Suuremõisa lossi "esimese öö õiguse" tuba: niimoodi suitsetaski, et kui Suuremõisa viimane Stenbockist omanik ennast torni kinni pani ja keeldus mõisa oma vihavaenlasele, eelpool mainit O. R. L-ile üle andmast, lasknud too torni alla lõkke teha ja suitsetanudki va Kivisoku sealt viimaks välja; nimetatud toast ei näinud me muidugi rohkem, kui ainult akent - see asub "suitsutorni" pool küljes teisel korrusel nurga peal,

4) kust Emmaste vald oma nime on saanud: arvatakse, et algselt olla see sõna olnud "emaste", märkimaks tõsiasja, et küla vahel ja põllu peal nähti vaid emaseid inimesi ringi liikumas, kuna kõik isased inimesed olid merel,

5) mida tähendab hiiu keeles "muku": kui hiidlane sulle ütleb, et "Oi kui muku sa täna välja näed," ei tasu kurjaks saada, sest see tähendab ilusat, toredat või kena,

6) et Rattagu mets on nõiutud koht ja sinna naljalt minna ei maksa, eriti mitte algajal autojuhil: Rattagu nimi tulla sellest, et nõiad endid ikka vankriratta auku sokutasid ja siis vaese kõrtsist tulija mehe jumal teab kus pärapõrgusse viisid; meie giid Urve Merendilgi olla kord olnud juhus, et sõitnud ta tütrega, kes just oli load kätte saanud, läbi Rattagu metsa ja korraga olnud selge metsamüür otse auto nina ees, neil aga polnud selgustki, kust ja kuidas oli võimalik teed mööda niimoodi sõita, et seda teed korraga enam ei olnud, ja

7) et Kärdla elanikud tänu arteesiakaevudele ka talviti oma õuedes purtskava veega kaevusid võivad pidada: eriti ilus olla see talvel, kui nendesinaste kaevude alla tekivad jääskulptuurid ja inimesed neid skulptuure küünaldega valgustavad.

Ma ei tea:

1) kes on kohvilähkrid ja kes hobuhiidlased ja miks nad seda on: aga seda, et nad olemas on, tean ma küll, ja

2) kus täpselt asusid Suuremõisas moonakamajad, kus sündis minu vanavanaisa Villem: aga seal ta sündis ja ühe tema õe - Liidi nimeks - kohta teati väita, et tollel olla olnud vana krahvi nina ja kehahoiak. Mine sa võta kinni. Nagu ma juba kord kusagil mainisin, ei ole vist olemas ühtki õiget enesest lugupidavat hiidlaste suguvõsa, mille rägastikus mõni pooleldi sinivereline esivanem ringi ei kõlguks.

Kui me end Hiiumaalt lahkuma asutasime - Heltermaal praamisabas nimelt - hakkas mulle silma (minu meelest) eht hiiupärane silt:

Kiirtoit Kroku & Till
Avatud iga päev
v. a. täna

Vaat nii.

reede, august 04, 2006

J viimane saavutus sõnaloome vallas on onomatopoeetiline kähmulks. Pidada tähendama seda häält, mida kivi vette kukkudes kuuldavale toob. Hea vähemalt, et sellega on selgus majas. Eelmistel juhtumitel ei ole asi kohemaid selge olnudki.

Kuna triibik siin ükspäev meenutuste rajale uitama sattus, lõin ma'gi oma ülestähendused valla.

J patsutab mulle põsele ja räägib hellitava häälega: "Emmel ka silmad. Suu. Tatu ninas."

Räägin poisile, et täna tulevad tädi Kristina ja Raiko külla. J vaatab mulle suurte silmadega otsa ja hüüatab: "Buratino ja Aiku tulevad külla!"

Läksime bussi peale. Poiss teatas juhile: "Koju, palun."

Ma ei lubanud J-l arvutikorpuse õhuaugust metallpulka sisse toppida, sest siis ei saa ma enam tööd teha, kuna arvuti viskab sussid püsti. Mispeale J teatas väga veendunud ja nõusoleva häälega: “Sussid peavad ikka pikali olema.”

J kommentaar sellele, et meie kassil sündis poeg: “Marta jättis mingi hiire voodi alla!”

J vaatas “Pokuaabitsat” ja kommenteeris mesilast nähes: “See on sitamumm.” (Loogiline ju, kui sitasitikas on olemas.)

J vaatas telekast ilmateadet. Eesti kaardi kohta teatas ta, et see on Eestimaa. Ja lisas: “Sial Eestimaa körval oli Üüumaa. Sial müiakse üüumärke.”

J sõbranna Anna väikesest pojast: “Ta ei räägi vastu ka. Tal pole hambaid ju. Ta peab ju igemetega rääkima.”

Homme me muuseas lähemegi Üüumaale. Eks siis ostame üüumärke ka. :)

neljapäev, august 03, 2006

Täielik jama: "Vanamal võttis kaarias pool ammaid ära!"

J oli hommikul mõtlik ja tõsine. :)

kolmapäev, august 02, 2006

Nii harva, kui ma seal käin, eksole. Huuh! Ää tahve tappa!

teisipäev, august 01, 2006

Zero. Zilch. Nada.

Peaaegu.

Niimoodi teatas mulle mu pangaarve. Ei saa ikka muudmoodi, kui peab jälle "ohjah" ütlema.

Ohjah.

Aga selle eest on mul nüüd peale eelpool mainit asjapulkade ka üks hea film.

Nämma.

Siin ma nüüd tiksun ja mõtlen. Meespere põõnab alles mõnuga - neil on plaan täna loomaaeda minna ja selleks peab end tugevasti ette valmistama ju. :) Aga minul seisab ees hoopis veekeetja ja triikraua ostmine. Harv on see päev, kui mõlemad korraga otsustavad, et nüüd aitab, ja viskavad lusika kolinal nurka. Meie perre jõudis see päev üleeile. Õieti veekeetja veel natuke köhib ja ajab kuuma vett välja, aga juba peale vaadates on aru saada, et ega teda enam kauaks. Ja ma'i taha, et ta minnes maja ka kaasa võtaks.

Aga eelseisev ülesanne ei sega ometi mu tiksumist. Ilmselt on see minu vedru, mis aegapidi üles keerdub. Ei, ausalt, nii enneolematult uimane olin ma viimati... nojah, kes seda nüüd mulle ütleks? Ma ise ei mäletagi. Olge lahked, eksole.

Kes küll:

1) paneks meile uue põranda?
2) ehitaks uue kapi?
3) paneks uue tapeedi seina?
4) tooks klaveri kohale?
5) viiks kola minema?
6) ehitaks raamaturiiulid valmis?
7) paneks vannitoa seina kivid ära?
8) ehitaks maja taha terrassi?

Treppi oleks ka vaja. Koguni kaht.

Jaa-jah. Kes ja kes. Eks ikka meie, kesse muu.

Ohjah. Nutt ja hala, ma ütlen küll.

Lugemiseni.

autorist

  • olen: oravake
  • elan: oma kodus
uudishimulikele
minu muujutubloog
www.flickr.com
This is a Flickr badge showing public photos from oravake. Make your own badge here.

foorumid

    Kullaketrajad

    Kodu Kauniks käsitööfoorum

osalen

kasulikud kohad

    Annie's Attic Harriet
eXTReMe Tracker