Ongi käes see uus aasta. Tore, et see saabus ühe minu lemmikmuusikali saatel. Või mis ühe lemmiku. Tegelikult on see kõige-kõige, tegelikult olen selle muusika lummuses olnud juba sest ajast, kui seda millalgi vist 1990. aastal siis alles Eesti Raadio 1. programmi ooperiõhtu kavas mängiti. Kuulsin juhuslikult reklaami ja need nii tuntud natuke pahaendelised orelihelid äratasid minus piisavat huvi, et mitte alla vanduda oma tavalisele hajameelsusele ja asi lihtsalt ära unustada.
Oh jaa. Piisab, kui ma ütlen, et toona alles kutsikaohtu Nora näris sellal, kui mina kusagil kõrgustes hõljusin, puruks minu puuvardad, mistõttu ma pärast pidin nende tükke poolelioleva kampsuni üleshargnenud lõngadest välja harutama. Ma lihtsalt unustasin koera olemasolu ja selle, et ta võib pahandust teha. :) Järgmisel päeval selgus minu suureks õnneks, et ühel mu töökaaslasel oli olemas lindistus. Loomulikult palusin endale ka. Ja sestsaadik olen müüdud hing.
Film iseenesest polnud ju päris see - minu meelest. Ilmselt minu kiiks, aga ma ei saa südamest kaasa elada mehele, kelle "kohutav, õudu tekitav nägu" tähendab kerge põletusarmiga sarnanevat märki. Sest originaalis oli ta tõesti jube - elavale luukerele sarnanev olevus, kellele ma tõepoolest südamest kaasa tundsin. Ja mis puutub Christine'i, siis sellised närbuvad õiekesed pole kunagi olnud minu maitse. Aga see selleks.
Ja veel - minu kiitus Kaja Engelbrechtile. Tõlge oli tasemel. Kinoversiooni tõlge ei kannata küll mingit kriitikat - see teeb kohati lausa füüsiliselt haiget. Kahjuks on sama tõlge ka DVD-l, aga seal on õnneks võimalik seda mitte kasutada.
Igatahes uinusin sinnasamma teleka ette, peas lõpulaulu helid, ja ärkamisest saati olen seda laulu ümisenud. Kaunis.
Oh jaa. Piisab, kui ma ütlen, et toona alles kutsikaohtu Nora näris sellal, kui mina kusagil kõrgustes hõljusin, puruks minu puuvardad, mistõttu ma pärast pidin nende tükke poolelioleva kampsuni üleshargnenud lõngadest välja harutama. Ma lihtsalt unustasin koera olemasolu ja selle, et ta võib pahandust teha. :) Järgmisel päeval selgus minu suureks õnneks, et ühel mu töökaaslasel oli olemas lindistus. Loomulikult palusin endale ka. Ja sestsaadik olen müüdud hing.
Film iseenesest polnud ju päris see - minu meelest. Ilmselt minu kiiks, aga ma ei saa südamest kaasa elada mehele, kelle "kohutav, õudu tekitav nägu" tähendab kerge põletusarmiga sarnanevat märki. Sest originaalis oli ta tõesti jube - elavale luukerele sarnanev olevus, kellele ma tõepoolest südamest kaasa tundsin. Ja mis puutub Christine'i, siis sellised närbuvad õiekesed pole kunagi olnud minu maitse. Aga see selleks.
Ja veel - minu kiitus Kaja Engelbrechtile. Tõlge oli tasemel. Kinoversiooni tõlge ei kannata küll mingit kriitikat - see teeb kohati lausa füüsiliselt haiget. Kahjuks on sama tõlge ka DVD-l, aga seal on õnneks võimalik seda mitte kasutada.
Igatahes uinusin sinnasamma teleka ette, peas lõpulaulu helid, ja ärkamisest saati olen seda laulu ümisenud. Kaunis.
| lingi 
Pisut ebaoriginaalne, aga väga tabav on öelda, et "ma tean, mida sa tunned, tean, tean..." :D
Minul kummitab ka üsna mitu lugu peos, hommikusööki tegin ka lauldes... Just mõtlesin, et peaks soundtracki uuele ringile panema. Ja see viimane lugu on tõesti võrratu :)
Osatäitjate valik mind jällegi sugugi ei häirinud. Hell "õrn õieke" oli kontrastiks suht vajalik, fantoomi suht realistlik välimus tegi selle loo pisut elulähedasemaks. Ehk nagu Christinegi ütleb - enam moonutatud on tema hing :)
Posted by
Elsa |
1/1/06 14:15
Kui ma esimest korda kinost tagasi tulin (oo jaa, ma käisin seal mitu korda! :) ), siis oli mu pea täis viiuleid ja laulu ja mul oli tunne, et hõljun kõnnitee kohal. Mis puutub Fantoomi välimusse, siis jah, ma olen sinuga nõuski, aga ikkagi on natuke kahju, et loo kujutamine kipub muusikale natuke alla jääma. Aga ah, mis ma virisen - tegelikult oli see ju vaimustav. :)
Posted by
oravake |
1/1/06 15:22