« Home | Go Fug Yourself Threadbared You Knit What?? » | Pille eesti keeles Pille inglise keeles » | Sosisuised jõulud Igal aastal, aga asja eest teis... » | veereva elu ragin kõik ikka igavikku puutrepi tutt... » | Mõned armsad inglid tikkimiseks - kuigi nende näge... » | Viimaste päevade apdeit: 1) Külad käisid ära. Kõi... » | Usun, et see pole mitte mulle ainuomane joon nunnu... » | Kui ma täna nagu tavaliselt Viru keskuses latte't ... » | Jõulupidu oli imearmas. Väikesed ilusates kleitide... » | Täna tuleb toimekas päev. J-l õn õhtul Laste Loomi... »

Sissejuhatust sellele, millest ma siin kirjutada tahan, on üpris keeruline leida. Tegelikult olen avastanud, et mõnikord on mõtete kirjapanekki keeruline. Peas on kõik selge ja lihtne, aga kui hakkan oma mõtteid sõnadesse valama, on asi selge ainult mulle endale, teistele aga paistab nagu puder ja kapsad. Aga olgu, ma püüan.

Eile õhtul, vaadates kokku koondatud jõulusoovide kordust, hakkasin äkki põhjalikumalt elu üle järele mõtlema. Põhjust selleks andsid kaks klippi - Jaan Kaplinski ja Tõnis Mägi omad. Kaplinski ütles, et jõulud on kadunud. Et jõulud on nagu arg loomake, kes näitab ennast vaid sellele, kellel on kannatust ja tahtmist teda näha. Ja Tõnis Mägi tundis muret selle üle, et me suhtleme üksteisega vaid arvuti-, mobiili- ja telekaekraanide kaudu. Ja siis ma mõtlesin, et see ilmselt oligi põhjuseks, miks ma olin nende jõulude ajal nukker ega tundnud mitte midagi, miks ma kirjutasin siia Ott Arderi luuletuse. Minust andekamad inimesed suutsid väljendada seda, mida mina tajusin alateadlikult, aga välja öelda ei osanud.

Mina, mina, mina. See jutt ei ole ju minust. Tegelikult on siin koos väga palju asju, mille võiks kokku võtta ühte lausesse - "Maailm muutub." Aga see tundub kuidagi liiga lihtne ja natuke nagu eskapistlik seletus. Ja tegelikult on sellest ju räägitud - asjade kultusest, ostmismaaniast, jõulude (ja muudegi pühade) kommertsialiseerumisest. Korraga on oluliseks saanud kingitused, raha. Lapsed ootavad igal hommikul, mida päkapikk nende sussi sisse on toonud, ja siis käib lasteaias üksteisest üle kisamine - kellele toodi vingem jubin. Aga kui mõtlema hakata - niimoodi kasvatame me ju ise tarbijaid, inimesi, kes teavad asjade hinda, aga mitte nende väärtust.

1991. aastal, kui ma alles raamatukogus töötasin, korraldati meile seal inglise keele kursused. Edasijõudnute rühma õpetajaks oli naisterahvas nimega Bertie Wallace. Ameeriklasele omase ülevoolavusega vaimustus ta kõigest siinsest (juhtumisi leidis samal ajal aset augustiputsh ja Bertie oli topeltsillas, kuna sai, nagu ta ise väljendas, "eestlastele nii olulisel ajal siin olla ja seda kõike ise tunnetada"). Ta ütles, et meil küll pole midagi, et poed on suhteliselt tühjad ja nii edasi, aga et vähemalt ei ole meil ka sellist võidutarbimist, nagu neil Ameerikas - et kui naabril on auto, siis peab minul olema kaks, et kui naabril on kolm telekat, siis peab minul olema vähemalt neli, jne.

Mulle tundub, et see aeg on meilegi kätte jõudnud. Tarbi, tarbi, tarbi - ainult see on oluline. Asjad ei ole enam mõeldudki pikemaajaliseks kasutamiseks, sest on ju alati võimalik uus osta. Osta, müüa, osta, müüa... Niimoodi unustamegi ära inimesed ja emotsioonid. Pühade-eelse ostuhulluse ajal on tunne, et inimesele otsa vaadates näed tema silmade asemel münte.

Utreerin, seda küll. Ja kipun üldistama. Palun, ärge võtke seda isiklikult - ma lihtsalt püüan natuke oma masendust kergendada.

Aga kui ma tänavu oma Ameerikas elavale vanatäditütrele kirja kirjutasin, mõtlesin sellele, et tegelikult on tema ainuke, kellele ma kirjutan käsitsi. Lihtsalt seetõttu, et ta on vana ega oma arvutit. Ja tegelikult on see ju hea. Kui aus olla, siis pühadekaardid olen ikka püüdnud ise teha ja "tigupostiga" saata, mis sest, et vastu saadavad kaarte vaid lähemad sugulased - ülejäänud meilivad või saadavad SMS-i. Enamiku klassiõdedega, kellega veel side on, suhtlen ikka telefoni või meili või MSN-i kaudu. Kokku saame haruharva. Ja nii ongi, et silma vaatame ainult fotodele, mitte aga inimestele.

Pikk ja segane jutt, pealegi vaevab mind masendus. Pühadejärgne pohmell. Uue aasta algul on see tavaliselt veelgi tugevam. Mõtlesin siin praegu, kas ma selle kirjatüki üldse üles riputangi. Aga olgu peale.

Lugemiseni.

autorist

  • olen: oravake
  • elan: oma kodus
uudishimulikele
minu muujutubloog
www.flickr.com
This is a Flickr badge showing public photos from oravake. Make your own badge here.

foorumid

    Kullaketrajad

    Kodu Kauniks käsitööfoorum

osalen

kasulikud kohad

    Annie's Attic Harriet
eXTReMe Tracker