Ohh. Üsna raske on valikuid teha, aga ma andsin endast parima. Igatahes otsustasin Anu Raua, Kärt Summataveti ja kirivööde kasuks. Anu Raud on mind kogu aeg huvitanud ja Kärt Summataveti ehetest (lingi eest tänud Signele - vabandust, aga seda nime on märksa kergem kirjutada kui nime Kuduv Koeraomanik) lugesin hiljaaegu mingist ajakirjast (vist "Stiilist", aga jumal seda teab - teate ju küll, kuidas kusagil ukse taga aega parajaks tehakse: haarad suvalise veel vaba kapsa ja hakkad lappama). Mis kirivöödesse puutub, siis tegelikult kõhklesin tükk aega valiku vahel "Meie rahvarõivas versus Kirivööd" ja lõpuks siiski otsustasin viimase kasuks, sest muidu oleks aiva loengud, aga praktilist näpuharjutust ei kusagil.
Ja ikka tilgub mu süda verd, sest ka rahvarõivaloengut oleks tahtnud kuulata. Ja lisaks on augustis käsitöölaager teemal "Tikitud maailma võlu" - nigut rusik silmaauku mulle, eksole. Aga a) ma röökisin senikaua, kuni mu kaine mõistus kuulis ja tagasi koju kihutas ja b) kusagile lihtsalt tuleb piir tõmmata, sest kõike ju ei saa ja hulluks ka ei maksa minna. Liiategi teadis vanarahvas kõnelda, et suur tükk ajada suu lõhki, ja viimaks on nii, et kui palju tahad, ei saa muhvigi ega jõuagi kuhugi.
Minus on kogu aeg kusagil pinna all virvendanud pisike maausku tegelane - tegelikult juba päris ammusest ajast, kui mu lapseteadvusse hakkasid imbuma Kaljo Põllu müstilised pildid. Ma ei mäletagi enam, kus ma esimesi nägin, aga raamatukogus töötades sattus mulle näppu album tema loominguga ja olingi lõplikult müüdud hing.
Nüüd ma mõtlengi, et sel pisikesel maausku tegelasel oleks ehk viimaks aeg oma wannabe'lik oleskelu lõpetada ja ennast rahvusliku käsitöö kaudu välja elada. Vast saab nüüd algus tehtud.
Ja ikka tilgub mu süda verd, sest ka rahvarõivaloengut oleks tahtnud kuulata. Ja lisaks on augustis käsitöölaager teemal "Tikitud maailma võlu" - nigut rusik silmaauku mulle, eksole. Aga a) ma röökisin senikaua, kuni mu kaine mõistus kuulis ja tagasi koju kihutas ja b) kusagile lihtsalt tuleb piir tõmmata, sest kõike ju ei saa ja hulluks ka ei maksa minna. Liiategi teadis vanarahvas kõnelda, et suur tükk ajada suu lõhki, ja viimaks on nii, et kui palju tahad, ei saa muhvigi ega jõuagi kuhugi.
Minus on kogu aeg kusagil pinna all virvendanud pisike maausku tegelane - tegelikult juba päris ammusest ajast, kui mu lapseteadvusse hakkasid imbuma Kaljo Põllu müstilised pildid. Ma ei mäletagi enam, kus ma esimesi nägin, aga raamatukogus töötades sattus mulle näppu album tema loominguga ja olingi lõplikult müüdud hing.
Nüüd ma mõtlengi, et sel pisikesel maausku tegelasel oleks ehk viimaks aeg oma wannabe'lik oleskelu lõpetada ja ennast rahvusliku käsitöö kaudu välja elada. Vast saab nüüd algus tehtud.
| lingi 
