Eilne saak. Kui on, siis ikka kaks korraga.
Nagu näha, sai mu kollektsioon jälle täiendust - seekordne haldjake on Värihein. Pean tunnistama, et ma ei ole kunagi elus midagi kogunud... Oi ei, nüüd ma valetasin! Olen ikka. Kunagi kogusime koos Marksi ja sõbranna Annaga näitlejate pilte. Õieti küll oli sõbranna Anna sellest pisikust kõige vähem nakatatud, aga tema on meie kolmikust ka kõige asjalikum, nii et... Aga ma kaldun teemast kõrvale.
Nii et siis Cicely Mary Barkeri poolt loodud armsad olevused on mu uus "hullus". Ma otsin neid igalt poolt, kust vähegi võimalik. Loomulikult on enamus leitud 7ya kaudu, aga kuna mul ei ole plaanis neid mustreid edasi jagada, veel vähem müüa, siis vast pole hullu? Pealegi olen natukene ringi nuhkinud ja iseenesestmõista tõdenud, et originaalis osta või tellida oleks ikka kohutavalt kallis. Eriti veel juhul, kui oled tabatud kogumisvaimustusest nagu siinkribav loomake. 400 krooni kampsunilõngade eest välja käia tundub mõistlikum tegevus, sest kampsunist on peale tegemisrõõmu ka sooja, tikitud pildist ainult silmarõõmu. Oo jaa, seegi on hea ja vajalik asi, aga hoolimata oma tikkimisvaimustusest ei saa ma kuidagi üle tundest, et see on esteetilist naudingut pakkuv, kuid muus mõttes kasutu ja liiatigi kallis hobi. (Samas jälle - natuke ikka veel printsessidesse ja haldjatesse uskuva inimesena, kellele kohutavalt meeldivad ilusad asjad, ei suuda ma ju ometi niisugustele piltidele vastu panna, eksole.)
Kuid see on minu arvamus. Feel free to think otherwise.
Muidugi puudutas see piltide tikkimist. Muidu saab tikandeid kasutada ju kus iganes ja siis on neil vägagi olemas ka praktiline väärtus.
Oi jah, kole sügavmõtteliseks kisub. Lõpetan parem.
Lugemiseni!
| lingi 
