Mulle kohutavalt meeldib autoga sõita. Tegelikult bussiga ka. Peaasi on teel olla. Peaasi on, et akende taga oleks avarus - nii palju, kui seda meie maal on (ma mõtlen, et sellist Dovre nõmmede silmapiirini laiuvat lagedust siinkandis ei kohta) - ees põld või niidetud aas ja taamal metsariba, mille värvigammas vaheldub kuuskede igiroheline kaskede argliku rohekaskollase ja võidurõõmsa kuldkollasega, sekka aga lahvatab veripunasena mõni vaher või haab... Eriti kaunis on see vaatepilt loojuva päikesega. Siis tunnetan ma eriti tugevalt, et mu juured on keset metsi, mitte linnakivide vahel. Ja sedagi, kui väga ma tahaksin elada mitte suurlinna külje all ja tajuda kuklas selle kuuma, bensiinivingu ja edukuse ja tühjuse järele lehkavat hingust, vaid keset vaiksete lainetena kerkivat ja langevat avarust ning tajuda kevadpäikest, suvesooja, sügisvihmu ja lumehelbeid... ja tuuli, tuuli, tuuli, puhtaid ja lõhnavaid...
Muidugi on õigustatud küsimus, et mida ma siis ootan, unistan ja niisama virisen.
Arvo Valton vist on öelnud, et aeg-ajalt midagi kättesaamatut igatseda on inimese kaunemaid jooni. Ja iial ei tea ju, kas need unistused niiväga unistusteks jäävadki. Ma ootan... sest ma tean, et kui millelgi on määratud sündida, siis see ka sünnib. Pisikesed saatusejoomed põimuvad tasapisi, kõik su teod ja tegemised näivad suunduvat vaid ühe eesmärgi poole... tasapisi, nii et sa esialgu seda isegi tähele ei pane... ja siis on see käes.
Ei, ma ei ole fatalist. Ma ei usu, et meie saatus on ette ära määratud. Kõik sõltub valikutest. Ja neid peab oskama teha. Tuleb osata kuulata oma südant.
Jah. Saatpalu uus plaat paneb mõtted kummalisi radu pidi käima. *naeratab* Ja ajab jutu kole segaseks.
Teel Viljandist Tartusse on üks koht (ei oska ma kuidagi kohanime öelda), kus avaneb imeline vaade. Enne seda, kui tee künkakülge pidi alla laskub, näed enda ümber avarust ja lainetena voogavat metsa kahel pool, nii kaugele kui silm ulatab. Kõige rohkem sarnaneb see minu meelest Günther Reindorffi illustratsioonidega Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsetele juttudele".
Nad maja said rahast
ja trepi metallist
aias õitsesid
müntidest lilled...
Laulsid praegu Kate ja Lauri Saatpalu. Kui sobilik.
Mul on praegu jah selline imelik meeleolu. Kapist otsisin ka välja oma filmitagavara, mida ma ikka taolistel puhkudel vaatan. "Unetu Seattle'is", "Sulle on sõnum", "Sel ajal, kui sa magasid", "Amelie", "Mõistus ja tunded" ja "Roheline kaart". Olen jah paduromantik, mitte midagi ei ole parata. Teen nüüd veidi tööd ja siis vaatan, millise neist ma ette võtan. Ikka üks film päevas. Rohkemale ei pea isegi mina vastu.
Muuseas meenus mulle mind mõne aasta eest painanud uid, mille ma nüüd kindlasti teoks teha otsustasin. Aga enne seda oleks vaja natukene kirjandust uurida. See on puhtalt käsitööga seotud ning ma ei tea, kas ma tahangi sellest praegu rääkida. Tegelikult on nii, et kui mingist asjast aina jahvatada, siis see teoks ei saagi. Aga kui vaikselt ära teha, siis on ta tehtud ja pärast hea uhke tunne.
No ma vaatan veel. Kui tegema hakkan, siis äkki ikka kergitan natuke katet. :)
Muide lasin kT-l endale osta ka tseedee "Love on the Rocks". Enda ülimaks heameeleks avastasin siit hulga oma lemmikuid, nt Michael Jacksoni "One Day In Your Life", Eric Carmeni "All By Myself" (mis, omavahel öeldes, Riho Sibula mesikäheda hääle esituses mul tegelikult hoopis tugevamad värinad mööda selgroogu lippama saadab) ja Extreme'i "More Than Words". Nii et tänane päev möödub siis täiega romantika lainel.
Ja mu õnn oleks täielik, kui ma end veel ka Tanel Padari ja The Sun'i viimase üllitise omanikuks võiksin nimetada. :)
Aga olgu. Lõpp looderdamisele. Töö ootab!
Muidugi on õigustatud küsimus, et mida ma siis ootan, unistan ja niisama virisen.
Arvo Valton vist on öelnud, et aeg-ajalt midagi kättesaamatut igatseda on inimese kaunemaid jooni. Ja iial ei tea ju, kas need unistused niiväga unistusteks jäävadki. Ma ootan... sest ma tean, et kui millelgi on määratud sündida, siis see ka sünnib. Pisikesed saatusejoomed põimuvad tasapisi, kõik su teod ja tegemised näivad suunduvat vaid ühe eesmärgi poole... tasapisi, nii et sa esialgu seda isegi tähele ei pane... ja siis on see käes.
Ei, ma ei ole fatalist. Ma ei usu, et meie saatus on ette ära määratud. Kõik sõltub valikutest. Ja neid peab oskama teha. Tuleb osata kuulata oma südant.
Jah. Saatpalu uus plaat paneb mõtted kummalisi radu pidi käima. *naeratab* Ja ajab jutu kole segaseks.
Teel Viljandist Tartusse on üks koht (ei oska ma kuidagi kohanime öelda), kus avaneb imeline vaade. Enne seda, kui tee künkakülge pidi alla laskub, näed enda ümber avarust ja lainetena voogavat metsa kahel pool, nii kaugele kui silm ulatab. Kõige rohkem sarnaneb see minu meelest Günther Reindorffi illustratsioonidega Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsetele juttudele".
Nad maja said rahast
ja trepi metallist
aias õitsesid
müntidest lilled...
Laulsid praegu Kate ja Lauri Saatpalu. Kui sobilik.
Mul on praegu jah selline imelik meeleolu. Kapist otsisin ka välja oma filmitagavara, mida ma ikka taolistel puhkudel vaatan. "Unetu Seattle'is", "Sulle on sõnum", "Sel ajal, kui sa magasid", "Amelie", "Mõistus ja tunded" ja "Roheline kaart". Olen jah paduromantik, mitte midagi ei ole parata. Teen nüüd veidi tööd ja siis vaatan, millise neist ma ette võtan. Ikka üks film päevas. Rohkemale ei pea isegi mina vastu.
Muuseas meenus mulle mind mõne aasta eest painanud uid, mille ma nüüd kindlasti teoks teha otsustasin. Aga enne seda oleks vaja natukene kirjandust uurida. See on puhtalt käsitööga seotud ning ma ei tea, kas ma tahangi sellest praegu rääkida. Tegelikult on nii, et kui mingist asjast aina jahvatada, siis see teoks ei saagi. Aga kui vaikselt ära teha, siis on ta tehtud ja pärast hea uhke tunne.
No ma vaatan veel. Kui tegema hakkan, siis äkki ikka kergitan natuke katet. :)
Muide lasin kT-l endale osta ka tseedee "Love on the Rocks". Enda ülimaks heameeleks avastasin siit hulga oma lemmikuid, nt Michael Jacksoni "One Day In Your Life", Eric Carmeni "All By Myself" (mis, omavahel öeldes, Riho Sibula mesikäheda hääle esituses mul tegelikult hoopis tugevamad värinad mööda selgroogu lippama saadab) ja Extreme'i "More Than Words". Nii et tänane päev möödub siis täiega romantika lainel.
Ja mu õnn oleks täielik, kui ma end veel ka Tanel Padari ja The Sun'i viimase üllitise omanikuks võiksin nimetada. :)
Aga olgu. Lõpp looderdamisele. Töö ootab!
| lingi 
Karksi-Nuia on ka selline ikka hästi ilus. Või mis teed mööda sa tegelikult Tartu sõidadki. Seda teist tean ma tegelikult ka vist. Aga nime jah ei tea, ma suvel vaatasin küll
Posted by
Terje |
13/10/05 19:29
Mu vanavanemad elavad üsna Viljandi külje all ja kui ma sealtkaudu Tartusse sõidan, siis tavaliselt Viiratsist mööda jne (kuigi eriti tihti seda viimasel ajal ette ei tule). Aga Karksi-Nuia suhtes olen sinuga täiesti ühel nõul. Üleüldse on see ajalooline Mulgimaa ilus kant. Ja Võru- ja Põlvamaa...
Posted by
oravake |
13/10/05 23:20
Aegade algusest postitus küll, aga .. kuidagi mõnus oli leida pea et omaenda filmitagavara ülesloetuna ja enamgi veel :D
"Vähemalt väide, et keegi teine epale minu neid filme ei vaata!" sai kummutet.
Posted by
Tiina |
6/3/06 12:46