Nonii. Lõpuks ometi. Päikesevarjutus on bloggeri lolliks ajanud - mul ei õnnestunud end kuidagi sisse logida. Tahtsin kirjutada, et kõikseemees, päikesevarjutust vaatama, aga mida sa kirjutad, kui ei saa.
Mul hakkab juhe vist ikka täiega kokku jooksma juba. Nii palju ma ennast tunnen, et teada - kui ma paaniliselt (just nimelt paaniliselt) heegelnõela või vardaid klõbistama hakkan, on karta, et närv on püsti. Looja ise teab, mis selle põhjuseks on, aga mingi närv on sees küll. Keskendumisega on raskusi. Töö ei istu. Ja see on ka ilmselt üks põhjus - 1. detsember läheneb tuulekiirul, aga mina olen ühele poole saanud alles napilt saja leheküljega neljasaja kahekümnest. :( Oioioi.
Näputöö aga rahustab hästi närve. Kui ma töötu olin (olen sellegi üle elanud jah - viis kuud passisin kodus), siis lasin kut konveier - selle aja sees sain valmis ühe suure laudlina ja oma paarkümmend eri suurusega linikut. Kuulasin tantsumuusikaks (selliseks, mille järgi nt tantsuvõistlustel tantsitakse, mitte tümakaks) kohandatud klassikat ja muudkui heegeldasin nagu arust ära. Ja nüüd hakkab tasapisi sarnane sündroom tekkima - suutmatus tegelda vajalike asjadega. Selle asemel istun tuima näoga tugitoolis ja ainult mõtlen, mida kõike oleks vaja teha, aga tehtud ei saa mummigi. Või siis heegeldan, kurt ja pime minu ümber toimuva suhtes. Sõprade-sugulaste ees teen head nägu ja teatan rõõmsalt, et "Oi, normaalselt läheb!", aga tegelikult...
Midagi tuleb ette võtta. Peaksin ehk paariks päevaks kusagile minema - Viljandisse näiteks - et saaksin tegelda ainult iseendaga ja elu üle järele mõelda. Muidu hakkavad selle all kannatama J ja kT. Tegelikult kannatavadki juba. Ja see on kurjast, oi kui kurjast.
Praegu hakkas mu tseedeemängurist kostma "Ummamuudu" "Lendu". Tõeline meeleolumuusika. *naeratab nukralt*
Ei, midagi tuleb ette võtta. Praegu ma veel suudan leida hommikul põhjuse, miks ma peaksin voodist tõusma, nii et asjad pole veel päris käest ära. Ka selle olen ma kord läbi teinud, et ühtki päikesekiirt ei olnud enam ja jalgu tuli suure tahtepingutusega teineteise ette tõsta, uni aga oli kadunud siniste mägede taha. Siis tulin ma sellest välja - tänu ühe väga hea inimese abile - ja usun, et nüüdki saab kõik korda.
Inimesed, elu on ju ikkagi elamist väärt. Tuleb lihtsalt iga päev leida see pisiasi, mis sinu jaoks päikese süütab, ja nii ta läheb.
Muide, ka "Ootan sind" on neil väga hea lugu - "Ummamuudul" siis.
Tegelikult võtan praegu kätte, teen endale tassitäie rooibos-teed meega, haaran kaasa eile tulnud "Eesti Naise" ja lähen teen endal olemise mõnusaks. Viskan peast kõik probleemid ja võtan aja maha. Kui kogu aeg lasta nagu orav rattas, ime siis, et juhe kokku jookseb.
Nii. Minek.
Mul hakkab juhe vist ikka täiega kokku jooksma juba. Nii palju ma ennast tunnen, et teada - kui ma paaniliselt (just nimelt paaniliselt) heegelnõela või vardaid klõbistama hakkan, on karta, et närv on püsti. Looja ise teab, mis selle põhjuseks on, aga mingi närv on sees küll. Keskendumisega on raskusi. Töö ei istu. Ja see on ka ilmselt üks põhjus - 1. detsember läheneb tuulekiirul, aga mina olen ühele poole saanud alles napilt saja leheküljega neljasaja kahekümnest. :( Oioioi.
Näputöö aga rahustab hästi närve. Kui ma töötu olin (olen sellegi üle elanud jah - viis kuud passisin kodus), siis lasin kut konveier - selle aja sees sain valmis ühe suure laudlina ja oma paarkümmend eri suurusega linikut. Kuulasin tantsumuusikaks (selliseks, mille järgi nt tantsuvõistlustel tantsitakse, mitte tümakaks) kohandatud klassikat ja muudkui heegeldasin nagu arust ära. Ja nüüd hakkab tasapisi sarnane sündroom tekkima - suutmatus tegelda vajalike asjadega. Selle asemel istun tuima näoga tugitoolis ja ainult mõtlen, mida kõike oleks vaja teha, aga tehtud ei saa mummigi. Või siis heegeldan, kurt ja pime minu ümber toimuva suhtes. Sõprade-sugulaste ees teen head nägu ja teatan rõõmsalt, et "Oi, normaalselt läheb!", aga tegelikult...
Midagi tuleb ette võtta. Peaksin ehk paariks päevaks kusagile minema - Viljandisse näiteks - et saaksin tegelda ainult iseendaga ja elu üle järele mõelda. Muidu hakkavad selle all kannatama J ja kT. Tegelikult kannatavadki juba. Ja see on kurjast, oi kui kurjast.
Praegu hakkas mu tseedeemängurist kostma "Ummamuudu" "Lendu". Tõeline meeleolumuusika. *naeratab nukralt*
Ei, midagi tuleb ette võtta. Praegu ma veel suudan leida hommikul põhjuse, miks ma peaksin voodist tõusma, nii et asjad pole veel päris käest ära. Ka selle olen ma kord läbi teinud, et ühtki päikesekiirt ei olnud enam ja jalgu tuli suure tahtepingutusega teineteise ette tõsta, uni aga oli kadunud siniste mägede taha. Siis tulin ma sellest välja - tänu ühe väga hea inimese abile - ja usun, et nüüdki saab kõik korda.
Inimesed, elu on ju ikkagi elamist väärt. Tuleb lihtsalt iga päev leida see pisiasi, mis sinu jaoks päikese süütab, ja nii ta läheb.
Muide, ka "Ootan sind" on neil väga hea lugu - "Ummamuudul" siis.
Tegelikult võtan praegu kätte, teen endale tassitäie rooibos-teed meega, haaran kaasa eile tulnud "Eesti Naise" ja lähen teen endal olemise mõnusaks. Viskan peast kõik probleemid ja võtan aja maha. Kui kogu aeg lasta nagu orav rattas, ime siis, et juhe kokku jookseb.
Nii. Minek.
| lingi 
