Apdeit: viimaste päevade tulemus suuremalt jaolt null. Pole tahtmist. Veel sandim kogu loo juures on see, et ka leivatöö tegemisest olen mööda hiilinud. Et mida ma üldse teinud olen? Lugenud. Valimatult. Ajakirju, raamatuid. Viimaste hulgas on olnud nii asjalikke kui sopakaid. Siis veel süümekate käes vaevelnud. Sest peaks ju, muudkui peaks ja peaks. Aga ei jaksa ja ei taha.
Ma ei tea, mingi masendus on maad võtmas. Tutvaid langeb nigu loogu. :( Üks ja teine helistab või kurdab msn-is, et tahtmist pole, et väsimus ja tülpimus tungivad kallale, et mitte millegagi ei saa hakkama ja üleüldse ollakse jube saamatu ja läbikukkunud. Viirus?
Isegi näputöö ei taha edeneda. Ma olen närvis ja tõmblen nagu elektrijänes ega suuda otsustada, mida teha ja mida tegemata jätta.
Okei. Võtan julmalt aja maha, ei muretse, ei pabista, ei lähe närvi. Tegelen või ei tegele, just nagu tahtmine tuleb. Ja siis vaatan.
J trilpas praegu töötoast läbi ja hüüdis mulle "Moosiga kala!" Ise nii õnnelik, et vähe polnud. :) Ja lund sajab - vähe küll, aga siiski.
Elame veel.
Ma ei tea, mingi masendus on maad võtmas. Tutvaid langeb nigu loogu. :( Üks ja teine helistab või kurdab msn-is, et tahtmist pole, et väsimus ja tülpimus tungivad kallale, et mitte millegagi ei saa hakkama ja üleüldse ollakse jube saamatu ja läbikukkunud. Viirus?
Isegi näputöö ei taha edeneda. Ma olen närvis ja tõmblen nagu elektrijänes ega suuda otsustada, mida teha ja mida tegemata jätta.
Okei. Võtan julmalt aja maha, ei muretse, ei pabista, ei lähe närvi. Tegelen või ei tegele, just nagu tahtmine tuleb. Ja siis vaatan.
J trilpas praegu töötoast läbi ja hüüdis mulle "Moosiga kala!" Ise nii õnnelik, et vähe polnud. :) Ja lund sajab - vähe küll, aga siiski.
Elame veel.
| lingi 
