Ma ei tea, mis päev see täna selline on. Täielik hullumaja. Hommik algas ometi nii rahulikult, J oli heas tujus ja üle tüki aja jahvatas lasteaiateel kut tatraveski. Aga pärast!
Peale seda, kui olin J lasteaiast ära toonud, saime kokku E ja E õe elik siis minu tädiga (edaspidi R). Ja J-sse oleks nagu pisike kurat sisse pugenud. Nii kohutavalt, nagu ta ennast kohvikus üleval pidas, ei ole ta mitte kunagi varem käitunud. Eks ta oli rõõmus, et R-i nägi, ja väsinud ka omajagu. Siis ongi nii, et ta enam ei kuula, tõmbab otsekui kupli endale peale ja joriseb selle all omasoodu. Olime sunnitud lihtsalt kohvikust lahkuma.
Koduteel marsas otsustas üks kolmeaastane röökida vahetpidamata kuni Laulasmaani välja (ilmselt, sest kui meie umbes poolel teel sinna väljusime, oli too põngerjas vaikinud ainult niipalju, kui läheb vaja õhu kopsudesse tõmbamiseks). Tal polnud viimaks enam häältki, aga lohutada ega rahustada ei lubanud ta end millegagi. Ja muidugi otsustas J, et temal on ka vaba voli kaasa lüüa.
Ausalt öelda hoidsin küünte ja hammastega oma viimaseid kannatuse- ja mõistuseriismeid kinni.
Aga kodus! Marta nimelt, vana muhvikandidaat, oli rasvatihase hambu saanud - õnneks värskelt, sest linnuke sai ainult natuke räsida. Ainsat võimalust tihase elu päästmiseks nägi kT selles, et lasi tihase kööki, aga Marta jättis akna taha. Linnuke lasi kohemaid teadmata suunas jalga. Okei. Ootasime, vaatasime. Küll ta välja tuleb, mõtlesime. Tuli ka, aga niimoodi, et J ehmatas endal hinge kinni. :( Mingi valemiga oli tihasel õnnestunud tema tuppa lipsata, kuigi uks oli enamjaolt kinni. Järgnes kaos und hullumaja. J kõõksus nutta ja värises, kT vandus, sest kui ta läks tihast J toa aknast välja päästma, ründas sealt sisse Marta ja lõi teda uuesti välja tõsta üritanud kT-le hambad sõrme, tihane aga laperdas mööda J tuba ringi.
Nojah. Lõpuks lendas hirmunud linnuke aknast välja, J rahunes maha ja kT unustas jutud marutaudist. Nüüd on kõik söödetud, üks pestud, unelaulutatud ja valmis magama jääma. Elame, näeme, ma ei ütle muud.
Mis muusse puutub, siis otse loomulikult päädis minu jalutuskäik üle Raekoja platsi kahe toki Maali käsitöölõngaga (helesinine ja tumehall, ilmselt saavad sellest sokid J-le - kui ma kusagilt nr 6 sukavardad leian, ja kui ei leia, siis vaatan, mis teen) ja ühe geelküünlaga J tarvis - oma harakakalduvuste poolest on poiss selgelt minusse ja selle geelküünla sees oli ometi ilus hõbedane lumehelves.
Ohjah. See ongi siis tänane sündmusterohke õhtupoolik in a nutshell.
*on väsinud nagu kalts ja üleüldse tunneb ennast kuidagi koitanud ja kulununa*
Peale seda, kui olin J lasteaiast ära toonud, saime kokku E ja E õe elik siis minu tädiga (edaspidi R). Ja J-sse oleks nagu pisike kurat sisse pugenud. Nii kohutavalt, nagu ta ennast kohvikus üleval pidas, ei ole ta mitte kunagi varem käitunud. Eks ta oli rõõmus, et R-i nägi, ja väsinud ka omajagu. Siis ongi nii, et ta enam ei kuula, tõmbab otsekui kupli endale peale ja joriseb selle all omasoodu. Olime sunnitud lihtsalt kohvikust lahkuma.
Koduteel marsas otsustas üks kolmeaastane röökida vahetpidamata kuni Laulasmaani välja (ilmselt, sest kui meie umbes poolel teel sinna väljusime, oli too põngerjas vaikinud ainult niipalju, kui läheb vaja õhu kopsudesse tõmbamiseks). Tal polnud viimaks enam häältki, aga lohutada ega rahustada ei lubanud ta end millegagi. Ja muidugi otsustas J, et temal on ka vaba voli kaasa lüüa.
Ausalt öelda hoidsin küünte ja hammastega oma viimaseid kannatuse- ja mõistuseriismeid kinni.
Aga kodus! Marta nimelt, vana muhvikandidaat, oli rasvatihase hambu saanud - õnneks värskelt, sest linnuke sai ainult natuke räsida. Ainsat võimalust tihase elu päästmiseks nägi kT selles, et lasi tihase kööki, aga Marta jättis akna taha. Linnuke lasi kohemaid teadmata suunas jalga. Okei. Ootasime, vaatasime. Küll ta välja tuleb, mõtlesime. Tuli ka, aga niimoodi, et J ehmatas endal hinge kinni. :( Mingi valemiga oli tihasel õnnestunud tema tuppa lipsata, kuigi uks oli enamjaolt kinni. Järgnes kaos und hullumaja. J kõõksus nutta ja värises, kT vandus, sest kui ta läks tihast J toa aknast välja päästma, ründas sealt sisse Marta ja lõi teda uuesti välja tõsta üritanud kT-le hambad sõrme, tihane aga laperdas mööda J tuba ringi.
Nojah. Lõpuks lendas hirmunud linnuke aknast välja, J rahunes maha ja kT unustas jutud marutaudist. Nüüd on kõik söödetud, üks pestud, unelaulutatud ja valmis magama jääma. Elame, näeme, ma ei ütle muud.
Mis muusse puutub, siis otse loomulikult päädis minu jalutuskäik üle Raekoja platsi kahe toki Maali käsitöölõngaga (helesinine ja tumehall, ilmselt saavad sellest sokid J-le - kui ma kusagilt nr 6 sukavardad leian, ja kui ei leia, siis vaatan, mis teen) ja ühe geelküünlaga J tarvis - oma harakakalduvuste poolest on poiss selgelt minusse ja selle geelküünla sees oli ometi ilus hõbedane lumehelves.
Ohjah. See ongi siis tänane sündmusterohke õhtupoolik in a nutshell.
*on väsinud nagu kalts ja üleüldse tunneb ennast kuidagi koitanud ja kulununa*
| lingi 
