Oh heldus seda ilmaelu küll. Esimene tõsisem maik poisterahva emaks olemisest on mul nüüd siis ka käes. Ei nojah, kasulik kogemus seegi. Aga samas olen natuke segaduses ka ja natuke ajab naerma ja natuke on kurb... Ja reageerida ei oska esimese hooga kohe kuidagi. Ega ma olegi kindel, kas üldse ongi vaja reageerida - niikuinii on targem lasta asjal omasoodu kulgeda. Või ei ole?
Millest ma räägin? Oma kalli põnni esimesest südamevalust. Võib-olla ma liialdan ka, aga tundemärgid on kõik olemas. Nimelt tuli neile sel aastal uus kasvataja - kena noor tüdruk, sõbralik ja lõbus. Täpselt nagu teinegi kasvataja neil on ja abikasvataja ka, ainult väga noored nad enam pole. Ja meie J - Nüüd ei kuule tema suust enam muud kui et kasvataja I ees ja kasvataja I taga. Muudkui kallistab ja kiusab teist. Kui mainit kasvataja hommikupoole on, läheb poiss elevile niipea, kui teda näeb, ja silmad löövad särama. Õhtupoolikuti aga ei kuule ma riidessepaneku ajal muud kui et: "Kas sa kuulsid, kasvataja I rääkis, emme, kas sa kuulsid, kasvataja I hääl oli?" Õnneks on J-l kasvatajatega vedanud, sest nad on mõistvad ja suhtuvad asjasse normaalselt. Selles pisikeses lasteaias valitsev mõnus õhkkond ongi põhjuseks, miks ma koju jäädes poissi kohalikku lasteaeda ümber ei tõstnud, vaid igal hommikul teda marsaga Tallinnasse viin.
Oh neid olevaid ja tulevasi südamevalusid küll. Ühest küljest tahaksid oma last nende eest kaitsta, teisest küljest aga ongi elu ju selleks, et õppida ja areneda, ja last ei saa ega tohigi vati sees hoida. Ja nii ei jäägi üle muud kui vaid oma lapse jaoks alati olemas olla, mis rõõmu või murega ta siis parasjagu sinu juurde tuleb.
Millest ma räägin? Oma kalli põnni esimesest südamevalust. Võib-olla ma liialdan ka, aga tundemärgid on kõik olemas. Nimelt tuli neile sel aastal uus kasvataja - kena noor tüdruk, sõbralik ja lõbus. Täpselt nagu teinegi kasvataja neil on ja abikasvataja ka, ainult väga noored nad enam pole. Ja meie J - Nüüd ei kuule tema suust enam muud kui et kasvataja I ees ja kasvataja I taga. Muudkui kallistab ja kiusab teist. Kui mainit kasvataja hommikupoole on, läheb poiss elevile niipea, kui teda näeb, ja silmad löövad särama. Õhtupoolikuti aga ei kuule ma riidessepaneku ajal muud kui et: "Kas sa kuulsid, kasvataja I rääkis, emme, kas sa kuulsid, kasvataja I hääl oli?" Õnneks on J-l kasvatajatega vedanud, sest nad on mõistvad ja suhtuvad asjasse normaalselt. Selles pisikeses lasteaias valitsev mõnus õhkkond ongi põhjuseks, miks ma koju jäädes poissi kohalikku lasteaeda ümber ei tõstnud, vaid igal hommikul teda marsaga Tallinnasse viin.
Oh neid olevaid ja tulevasi südamevalusid küll. Ühest küljest tahaksid oma last nende eest kaitsta, teisest küljest aga ongi elu ju selleks, et õppida ja areneda, ja last ei saa ega tohigi vati sees hoida. Ja nii ei jäägi üle muud kui vaid oma lapse jaoks alati olemas olla, mis rõõmu või murega ta siis parasjagu sinu juurde tuleb.
| lingi 
