Jõulupidu oli imearmas. Väikesed ilusates kleitides tüdrukud ja viigipükstes ning vestides-pintsakutes poisid, shikid kikid lõua all, on ikka ekstra nunnud. :)
Algatuseks lasi õpetaja Monika ringi käima pisikeses laternas küünla. See oli... kuidagi rahulik ja kena niimoodi jõuluvalgust käest kätte ulatada. Isegi ringi sahmivad mudilased jäid vaikseks. Siis tegid lapsed oma laulumänge paar tükki ja "aitasid" õpetajatel jõuluvana tarvis üht muusikapala "harjutada". See oli tõeliselt imestusväärne, kui süvenenult J jälgis viiulit mängivat õpetaja Anu - nii et unustas vahepeal oma metallofoni mängida. :) Ime siis, et meie majas viimasel ajal muud juttu ei kuulegi, kui et: "Meil oleks ikka tõesti klaverit vaja!"
Jõuluvana asemel tuli küll päkapikk, aga sest polnud midagi. Luuletusi loeti ikka hoolega, mõni deklameeris tõsiselt ja iga silpi rõhutades, just nagu kuulaks metronoomi rütmi. Isegi meie poiss, kes muidu naljalt suud lahti ei tee - mitte et ta häbeneks või kardaks, aga tema argument on selge ja lihtne: "Ei taha," - vuristas ette tervelt viiest salmist koosneva luuletuse.
Kogu lugu lõppes ühislauluga. Oli ikka näha ja kuulda, et nii mõnedki emad-isad on muusikud ja lauljad. Päris algul mängisid ühe tüdruku vanemad viiulil-harmooniumil Olav Ehala imekaunist jõululugu, pärast aga jorises minu kõrval üks kõlav bariton: "Tasa, tasa jõulukellad kajavad..."
Ja eriti armas oli pärast läbi pimeda vanalinna jalutada. J oli muidugi nii väsinud, et Raekoja platsi kuuse juurest jäi seekord läbi minemata - muidu on see kindlalt iga laupäeva programmis.
Mulle meeldib see seltskond, kes Laste Loomingu Stuudios koos käib. Ja mulle meeldib see, et minu lapse iseärasustesse suhtutakse seal mõistva rahuga. Kui J kaasa ei laula, ei tee õpetajad sellest numbrit. Kaasa mängib ja laulu ajal vajalikes kohtades vajalikke liigutusi teeb ta hoolega. Aga laulmisega on nagu on. Tänagi tegi algul suu lahti, siis aga korraga klõps! enam mitte üks piuks. Samas näost on näha, et poiss kogu hingest naudib seda, mida ta teeb, ja eriti naudib õpetajate pillimängu. Ja huvitav on see, et lastega ta eriti ei suhtle - lasteaias on tal paar sõbramat selli, kellega on hea koos vaikselt külg külje kõrval autosid sõidutada või raamatuid vaadata, ja laulu-kunstiringis käib üks neist samuti, aga üldiselt meeldib J-le suhelda täiskasvanutega. Kõik kasvatajad-õpetajad on tema sõbrad.
Jouluradiost tuleb praegu "La blanca Navidad". Ma pole hispaaniakeelset varianti varem kuulnudki. Kuigi mind kummitab praegu Ehala jõululaul, millest ma tean kahjuks vaid esimest rida: "Jõuluööl käib ingel igas toas..."
Ilusaid unenägusid. :)
Algatuseks lasi õpetaja Monika ringi käima pisikeses laternas küünla. See oli... kuidagi rahulik ja kena niimoodi jõuluvalgust käest kätte ulatada. Isegi ringi sahmivad mudilased jäid vaikseks. Siis tegid lapsed oma laulumänge paar tükki ja "aitasid" õpetajatel jõuluvana tarvis üht muusikapala "harjutada". See oli tõeliselt imestusväärne, kui süvenenult J jälgis viiulit mängivat õpetaja Anu - nii et unustas vahepeal oma metallofoni mängida. :) Ime siis, et meie majas viimasel ajal muud juttu ei kuulegi, kui et: "Meil oleks ikka tõesti klaverit vaja!"
Jõuluvana asemel tuli küll päkapikk, aga sest polnud midagi. Luuletusi loeti ikka hoolega, mõni deklameeris tõsiselt ja iga silpi rõhutades, just nagu kuulaks metronoomi rütmi. Isegi meie poiss, kes muidu naljalt suud lahti ei tee - mitte et ta häbeneks või kardaks, aga tema argument on selge ja lihtne: "Ei taha," - vuristas ette tervelt viiest salmist koosneva luuletuse.
Kogu lugu lõppes ühislauluga. Oli ikka näha ja kuulda, et nii mõnedki emad-isad on muusikud ja lauljad. Päris algul mängisid ühe tüdruku vanemad viiulil-harmooniumil Olav Ehala imekaunist jõululugu, pärast aga jorises minu kõrval üks kõlav bariton: "Tasa, tasa jõulukellad kajavad..."
Ja eriti armas oli pärast läbi pimeda vanalinna jalutada. J oli muidugi nii väsinud, et Raekoja platsi kuuse juurest jäi seekord läbi minemata - muidu on see kindlalt iga laupäeva programmis.
Mulle meeldib see seltskond, kes Laste Loomingu Stuudios koos käib. Ja mulle meeldib see, et minu lapse iseärasustesse suhtutakse seal mõistva rahuga. Kui J kaasa ei laula, ei tee õpetajad sellest numbrit. Kaasa mängib ja laulu ajal vajalikes kohtades vajalikke liigutusi teeb ta hoolega. Aga laulmisega on nagu on. Tänagi tegi algul suu lahti, siis aga korraga klõps! enam mitte üks piuks. Samas näost on näha, et poiss kogu hingest naudib seda, mida ta teeb, ja eriti naudib õpetajate pillimängu. Ja huvitav on see, et lastega ta eriti ei suhtle - lasteaias on tal paar sõbramat selli, kellega on hea koos vaikselt külg külje kõrval autosid sõidutada või raamatuid vaadata, ja laulu-kunstiringis käib üks neist samuti, aga üldiselt meeldib J-le suhelda täiskasvanutega. Kõik kasvatajad-õpetajad on tema sõbrad.
Jouluradiost tuleb praegu "La blanca Navidad". Ma pole hispaaniakeelset varianti varem kuulnudki. Kuigi mind kummitab praegu Ehala jõululaul, millest ma tean kahjuks vaid esimest rida: "Jõuluööl käib ingel igas toas..."
Ilusaid unenägusid. :)
Sildid: muidujutt
| lingi 
Tekst on selline, kordused jätsin välja.
Jõuluööl käib ingel igas toas,
Lendleb sääl ta küünlavalgusjoas.
Silmaga sa vaevalt teda näed,
siiski tunned, et ta soovib hääd.
Kuuseokstelt tõuseb jõuluhõng,
Ingli juustes särab karralõng.
Paitab kaisukaru sinu peos,
Räägib muinasjuttu unenäos.
(vaheosa, teksti poolest korratakse "Kuuseokstelt.... karralõng")
Sängi heites veidi kurb on meel,
Kuigi kuusk jääb tuppa kauaks veel.
Ärgates sa märkad, kuidas sääl
Ingli juukseid läigib okste pääl.
Jõuluööl jne.
Posted by
polaarkaru |
12/12/05 17:41
Suurimad tänud! :)
Posted by
oravake |
12/12/05 22:45
Otsisin oma "Jõuluingli" noodi välja, et aidata sõnadega, kuid selgus, et keegi kiirem oli juba ette jõudnud! Need kaunid sõnad on kirjutanud Leelo Tungal.
Posted by
Anonüümne |
5/12/06 09:23